Teine moodul Eestis tõi esile eelkõige rannarootslaste ajaloo, keele ja identiteedi ning II maailmasõja aegse põgenemise, mis ühendas Eestit, Rootsit ja Soomet. Korraldajatena oli meie peamine eesmärk suurendada Rootsi ja Soome rootsi keele õpetajate teadlikkust sellest, et rootsi kultuuripärand on eksisteerinud ka teisel pool Läänemerd. Projekti lõppeesmärk on koostada õppematerjale, mis lähtuvad Agenda 2030 eesmärkidest. Paljud Haapsalus ja Noarootsis loodud materjalid käsitlevad rannarootslasi, kultuuripärandi säilitamist hariduse kaudu ning sarnaseid teemasid.

Kolme päeva jooksul said osalejad kuulata loenguid, külastada muuseume ja Noarootsi gümnaasiumi ning osaleda töötubades mitmes rannarootsi kultuuri jaoks tähtsas paigas. Programm algas Haapsalus Rannarootsi muuseumi külastusega. Sealt liikusime edasi Iloni Imedemaale, kus osalejad said väikese linnatuuri käigus rohkem teada Haapsalust ja piirkonnast. Iloni Imedemaa tekitas loomulikult palju äratundmisrõõmu tänu seostele Astrid Lindgreni ja paljude osalejate lapsepõlvemälestustega. Võib-olla sai sellest ka hea sissejuhatus piirkonna ajalukku ja Läänemere-ülese põgenemise teemasse, asetades kõik laiemasse konteksti. Äkitselt oldi tänavatel, mida oldi varem nähtud vaid lapsepõlveraamatutes.

Oluline osa kohtumisest oli väljasõit Noarootsi. Meid giidis Ivar Rüütli, kelle ammendamatud teadmised piirkonna ajaloost, baltisakslastest, rannarootslastest ja kõigist teistest seal läbi aegade tegutsenud inimestest avaldasid osalejatele sügavat muljet. Külastasime Hosby Püha Katariina kirikut, jalutasime kalmistul ning sõitsime läbi Sutlepa ja Paslepa. Samuti nägime, kui lähedal Österbyle on Haapsalu.

Seejärel külastasime Noarootsi koole. Meid võttis vastu gümnaasium, kuid gümnaasium ja põhikool jagavad suures osas samu ruume ja taristut. Koolitoit sai palju kiitust, ka erinevate eridieetidega osalejatelt. Noarootsi kooli uus klassiõpetaja Sabine Burger tutvustas oma eelseisvat projekti piirkondliku kultuuri ja kohaliku kultuuripärandi käsitlemisest kohalike koolide õppetöös. Seejärel külastati tunde. Direktor Laine Belovas tutvustas mõisasaalis kooli ning osalejad said ülevaate õppetööst ja sellest, kuidas keele, identiteedi ja kultuuripärandi teemad on kooliellu lõimitud. Lisaks pidas Ivar Rüütli põhjaliku loengu rootslaste ajaloost Eestis.

Lisaks loengutele ja õppekäikudele töötasid osalejad väiksemates rühmades, et töötada välja õppematerjale sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja kultuurilise mitmekesisuse teemal. Rühmatöö sai hoo sisse kohvipausiga (millised magusad ja head maasikad!). Ideid oli palju. Üks grupp sai inspiratsiooni rannarootsi vaibast, teised Ida-Rootsi murretest ja Läänemere-äärsest rootsikeelsest lastekirjandusest. Üks rühm keskendus Ilon Wiklandile (kahjuks ei ole tänapäeval enam iseenesestmõistetav, et lapsed tunnevad isegi Astrid Lindgreni ja tema kuulsad tegelased). Eesmärk on luua konkreetsed pedagoogilised vahendid, mida saab õppetöös kasutada ning mis aitavad paremini mõista Läänemere piirkonna ühist ajalugu ja kultuurilist rikkust. Materjalid avaldatakse hiljem Svenska Nu kodulehel, seega hoidkem silm peal!

Veel üks programmi tipphetk oli Sofia Joonsi ettekanne rannarootsi muusikast, mis pakkus ka põneva sissevaate murretesse. Need, kes on Sofiat kuulnud, teavad, et ta võib mängida mingit saja aasta tagust sahisevat arhiivisalvestist ja seejärel laulda sama meloodiat ise puhtalt ja selgelt, nii et justkui näed, kuidas vana rahvalaul muutub millekski, mis kõnetab meid ka täna. Korraga haarab ta kitarri või Hiiu kandle ning järgmisel hetkel laulavad kõik kaasa. Kõik toetub ka tugevale teaduslikule põhjale. Kuulsime, kuidas ja kust ta “muusikadetektiivina” on erinevaid laule leidnud ning kuidas saab otsese kontakti muusikaga, mida lauldi juba 19. sajandi alguses – näiteks meloodiatega, mida kuulis 19. sajandi lõpus sõjaveteranidelt väike poiss, kes salvestas need oma vanemas eas juba 20. sajandil. Kogu ettekanne kujunes elavaks etenduseks, kus varasemad sajandid ja tänapäev kohtusid.

Võrgustikukohtumine näitas ka seda, et rannarootslaste kultuuripärand on tänapäeva ühiskonnas jätkuvalt oluline. Ajal, mil identiteedi, vähemuskeelte ja kultuurilise kuuluvuse küsimused üha enam esile tõusevad, on Eesti rootsikeelsete piirkondade kogemused oluline näide sellest, kuidas väikseid keele- ja kultuurikogukondi saab hoida elujõulisena hariduse, koostöö ja rahvusvaheliste võrgustike kaudu.

Kohtumine lõppes sisukate ettekannetega. Paljude jaoks olid päevad Haapsalus ja Noarootsis tõenäoliselt mitte ainult professionaalne kogemuste vahetamine, vaid ka isiklik meeldetuletus Läänemere ühisest kultuuripärandist ning ajaloolistest sidemetest Eesti, Soome ja Rootsi vahel.